Kollase Särgi Jutud

Tervitus!  Kolmas blogipostitus kahe nädala jooksul, nii on. Põhjus on ju ilmselgelt lihtne, sünnipäev oli vahel ja tänu teie aktiivsele küsimisele tuli blogi sünnipäeva eri osa. Tänane osa tuleb ilmselt veidi lühem kui teised aga sama huvitav või lausa huvitavam kui teised. Hakkame minema! Mis toimus? Eelmise tavapostituse ajal oli mul mäng Orus, mis oli vähe omamoodi, sellest saan rääkida rohkem ref life rubriigis. Esmaspäeval oli tavaline tööpäev aga teisipäev see eest paras rollercoaster. Alustasin töölt, siis läksin korvpallikohtuniku seminaarile ja sealt omakorda Kloogaranda vanu koolikaaslaseid aitama. Kolmapäev mööduski Kloogarannas, pärast mida sai lõbu jälle otsa ning töö ootas. Laupäev oli sünnipäev, mille veetsin kodus pere, lähedaste seltsis ning Suure-Jaanist ja Hiiumaalt tulid vanavanemad külla. Pühapäev oli topelt mängupäev, rohkem ref life rubriigis. Ülejäänud uus nädal möödus tööl ja õhtuti sai Laagri Arenal käidud jalgpalli vaatamas, ning teisipäev kohtunike trennis.

 Hei hopsti! See päev on käes, kui jälle üks eluaasta kukkus ja uus sai oma alguse. Esimene aasta täiskasvanuna oli õpetlik, seiklusi täis ja oli tunda, et ma enam ei ole poisike. Seega nagu lubatud teeme küsimuste/vastuste vooru, nn sünnipäeva erina ja tuli päris mitu huvitavat küsimust, mille järgemööda läbi käima hakkame. Niiet sünnipäeva eri alga! Kõige pealt anonüümsed küsimused ja siis mõni avalik ka :) K: Mis on sinu elus praegu kõige tähtsam? Ja miks? G.K: Alustame kohe teravalt. Hetkel on minu jaoks kõige tähtsam see, et mul ja teistel oleks kõik hästi. See on muidugi selline keerutamine aga kui rääkida tõsiselt, siis mul on sellised tööd, kus ma saan aidata, akude laadimisel aitan inimestel lasta tõuksiga sõita, kohtuniku töös annan endast parima, et muuta mäng pealtvaataja jaoks võimalikult ilusaks ja ajakirjandusega luua kontakt sportlastega ning luua inimestele informeerivat sisu. Tore on ju see kui sa mõtled lisaks endale ka teistele. See ongi minu jaoks kõige tähtsam.  K

 Tervitused minu poolt! Kaks nädalat jälle möödas ja mina olen järjekordselt uue blogipostitusega tagasi! Loodan, et Anu ei pahanda, et tema saate varjus pühapäeval niimoodi sisse lendan aga ehk andestab mulle selle. Aga miks me oleme jälle pühapäeval siin, kuigi sai ju öeldud, et laupäeviti tulevad postitused. Põhjus on väga lihtne, eile(laupäeval 10.09) olin hommikul kell 9 poolmaratoni stardis ja tahaks ikkagi värsketest emotsioonidest rääkida kohe, mitte kahe nädala pärast, kui asi juba pooleldi unustatud on. Eks seekord lähebki põhirõhk sellele aga kindlasti ei unusta muid tähtsaid teemasid mainimast. Aga hakkame pihta, tänu teile oleme jõudnud kolmanda blogipostituseni, mis siin ikka muud, sõidame! Mis toimus? Ei teagi ausalt öeldes kust alustama hakata. Ega möll hakkas pihta juba juba eelmise blogipostituse avaldamise päeval, kui töö hakkas pihta ühe huvitava projekti kallal, millest võib-olla mõni lugejagi osa saab. Õhtu oli ütleme nii, et möödus peo meeleolus, kui tavaliselt l